ENG / EST
  

© 2007 G P

Muusikaterminoloogias tähendab mastering protsessi, mis annab loo kõlale viimase lihvi.

Tänapäevase muusika-konserveerituse juures (CD, MP3, jne) on kujunenud täiesti omaette teemaks nn "sound" ehk kõlapilt. Esmapilgul tundub tegemist olevat väga subjektiivse mõistega - nagu ilugi, ühele meeldib üks, teisele teine. Kui ilu puhul on reeglina üheks selgeks kriteeriumiks sümmeetria, siis mis on selle analoog soundimaailmas? Igasugune muusika, olenemata stiilist, saab kõlada paljude arvates hästi või halvasti – miks see nii on ning kuidas saavutada "ilusat" soundi, sellele proovib valgust heita järgnev kirjatükk.

Kümmekond aastat tagasi oli see sõna siinmail väga uus, enamasti mõeldi selle all lugude ritta panemist ja "plaadimaster" oligi valmis. Tänaseks on juba selgem, et sellest ainult jääb väheks, lood võiksid ka paremini kõlada peale selle saladusliku protsessi läbimist.
Nüüdsel ajal ei leia naljalt helistuudiot, kes teiste seas ei pakuks ka masteringi-nimelist teenust – tihti on reklaamides nimekiri eksklusiivsetest keerulise nimega seadmetetest, eksponeeritakse paljulubava sisekujundusega ruume, juurde lisatakse pilte mikserpultidest ja seadme-rack'idest ning sellega peaks justkui kõik öeldud olema. Mõjub veenvana, loomulikult. Selliseid tingimusi näinud lugu peab ju saama hea, misiganes seal siis temaga ette võetakse. Kuid alati pole kõik kuld, mis hiilgab.

Teoorias on "hea soundi" saladus tegelikult väga lihtne ja ei peida ennast tehnikamägede taga - taasesitatava muusika sagedusspekter peab olema tasakaalustatud. Selle saavutamiseks on vaja eelkõige kogemustega kõrvapaari, kõlareid/klappe, mis taasesitavad helipilti võimalikult objektiivselt ja muidugi ka mingil määral seadmeid, millega saab erinevaid sagedusi korrigeerida. Võtmesõnaks on, et igale loole tuleb läheneda erinevalt ja peamist tähelepanu tuleb pöörata just spektraalsele tasakaalule – see, kui lugu lihtsalt "lastakse läbi" erinevate protsessorite-kompressorite, pole kindlasti mastering selle sõna korrektses tähenduses.

Tänapäeval on heliga ümberkäimiseks võimalusi rohkem kui kunagi varem – kompressorid, exciterid, ekvalaiserid jnejne, paljud neist on ülikallid ning paljud mitte. Selles virrvarris on lihtne pead kaotada ning vähemalt ühe päästerõngana tundub, et mida kallim ja eksootilisem jubin, seda paremaks ta soundi teeb. Paralleeli saab tuua kokakunstiga - mage toit läheb kahtlemata paremaks, kui sinna lisada kalleid maitseaineid või soola, ent teatud piirini ainult. Soundiga on sama lugu – näiteks paljukiidetud lampseadmed lisavad helile spetsiifilist moonutust - õiges koguses võib see tõesti muuta kõlavärvi soojemaks, kuid liialdada on lihtne – piir, millest parem hakkab juba halvemaks minema, on väga nähtamatu. Sellesse annab oma osa inimese kuulmise eripära - nimelt kõrv harjub. Mürarikkas keskkonnas viibides ei pruugi enam müra tähelegi panna, küll aga paneb müra kadumine pead keerama ja sama sündroom jälitab meie kuulmist kogu aeg. Kuulates pikka aega valjut ja teravaltkõlavat muusikat võib tunduda, et teravust polegi tegelikult palju – asi lihtsalt selles, et kõrv "keeras" keskmised-kõrged sagedused vaiksemaks ja peale sellise soundi kuulamist tundub rahulik heli väga tuhmina. Näiteks on paljude tänapäevaste pop-lugude kõlapilt muutunud palju agressiivsemaks ja teravamaks (millest on tegelikult ju kahju), kui see oli aastaid tagasi – terava kõlaga lugu kostab raadios jm paremini-kõvemini välja ja püüab tähelepanu.
Siinkohal ei saa mööda minna veel ühest kuulmise fenomenist – inimese kuulmissüsteem tuleb toime suhteliselt suure dünaamikaga ning seepärast tajume me sagedusi erinevatel tugevustel erinevalt. Kõrv toimib sealjuures kompressorina – kõvemate helide puhul keeratakse "tundlikkust" maha. Kui helipildis on näiteks mingi sagedusvahemik tugevam kui teised, siis meie kuulmisaparaat proovib muuta sellist soundi oma võimete piires heaks – mille tulemusena kuulmise tundlikkus ja objektiivsus väheneb. Nii on ainukene "käegakatsutav" kriteerium, millest "milline-on-hea-sound"– diskussioonides lähtuda, kogu kuuldava spektri tasakaalustatus – selline kõlapilt on inimese kõrvale kõige meeldivam kuulata ning tundub loomulik, sest meie kuulmisprotsessor ei pea vaeva nägema ebaühtlase heli söödavaks muutmisega.
Ideaalne mastering-protsess muudabki heli tasakaalustatuks – nii kõlab see hästi erinevates süsteemides ning ei väsita.

Praegune olukord on võrreldes 10-20 aasta tagusega teinud läbi kardinaalse muutuse. Vanasti oli vähegi professionaalne stuudiotehnika nn asjaarmastajale peaaegu kättesaamatu. Seepärast oli väga loogiline, et kõigepealt mindi vastavat ala õppima ning sealt alles viis tee haruldase tehnika juurde. Selline asjade käik on meile andnud palju väga hea soundiga muusikat - "õppind mehed, rootsi riistad" nii öelda. Hüperkiire arvutustehnika areng on pööranud olukorra pea peale - vajaminev tehnika on kättesaadav sõna otseses mõttes kõigile - ühelt poolt väga positiivne muidugi, aga igal asjal on ka varjukülg. Me kõik võime omada nüüd toanurgas kümneid kordi võimsamat stuudiot kui see, mis oli 15 aastat tagasi täielik tipp, aga ometi ei näi muusika kvaliteedis olevat toimunud mingit (väga) olulist hüpet, välja arvatud see, et salvestuste nivoo on järjest ülespoole nihkunud. Seegi pole otseselt kvalitatiivne, vaid pigem helitugevuse kvantitatiivne muutus. Kui tasuta kitarre jagataks, kas siis oleks ka palju kitarrivirtuoose juures? Kaldun arvama, et mitte eriti, vaid hoopis rohkem oleks lihtsalt plännijaid.

Kokkuvõttes peab siiski möönma tõika (nagu ütles ka üks laulusalm), et kuniks muusika tegijad ja kuulajad on valdavalt inimesed, jääb ka igasuguse abistava tehnika kasutamisel põhiroll siiski nende täita – nagu mistahes kiire ja kallis auto ilma juhita ei suuda võistelda isegi mehitatud võrriga.
Vähemalt täna veel mitte.


Mõned keerulised mõisted ja nende tähendused:

Arran˛eering

on see, millest hea sound algab. Hea arran˛eering jätab ruumi kõikidele soundidele ning jagab need sagedusspektril ühtlaselt. Kui heale arran˛eeringule järgneb oskuslik kokkumäng, siis on masterdajal väga vähe tööd – see võib piirduda ainult nivoo ja stereobalansi reguleerimisega näiteks.

EQ ehk ekvalaiseri

kvaliteet ja kasutamisoskus on masteringi vundament - sellest algab mastering ning kui see faas ei anna soovitud tulemust, siis peab minema tagasi miksimise juurde. Ekvalaiseri kvaliteet tõepoolest on oluline, aga olulisem on siiski selle kasutamisoskus. Valik on lai ning väga läbipaistva kõlaga seadmeid (nii virtuaalseid kui päris-kaste) on saada palju – rohkem sõltub inimfaktorist kui ekvalaiseri brändist.

Kompressioon

on termin, mida armastatakse muusikamaailmas palju tarbida ja tõepoolest, ilma enam ei saa. Siinkohal pole mõtet peatuda kompressori kui seadme hingeelul, küll aga ütleks paar sõna "imekompressorite" kohta. "Ime-kompressorite" all pean ma silmas suhteliselt kalleid ning eksootilise välimusega kaste, mis on siis ette nähtud heli dünaamika vähendamiseks. Tihti kuuleme/loeme väidet, et kellelgi on need-ja-need super-kompressorid (mis veel sellel ja sellel kuulsal soundimehel/stuudiol) ning nüüd peaks justkui olema siililegi selge, et kõik mis seda imekasti läbib, muutub kullaks. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et see on kahjuks puhas müüt. Jah, loomulikult on olemas legendaarsed kompressorid ning nad ka kõlavad unikaalselt, ent sealjuures ka väga spetsiifiliselt – olles tihti rohkem efektimasina rollis. Millegipärast kipub olema tehnika osatähtsus täiesti põhjendamatult ülehinnatud – palju rohkem sõltub sellest, kui hästi inimene tehnikat tunneb ning selle potentsiaali kasutada suudab. Halvasti kõlavat soundi ei päästa ükski kompressor, küll aga on kompresseerimisega lihtne liialdada. (Õnneks hästi tasakaalus sound kannatab päris palju välja).

Eraldi teema on multiband-kompressorid – need on ekvalaiseri kõrval tihti abiks (sest nad täidavad osaliselt ka ekvalaiseri rolli), aga nende kasutamisega peab olema ettevaatlik - liialdada on hästi kerge ja tulemusest on kadunud viimanegi õhupiisk.

Limiter

on asi, mida tänapäeva muusikas kasutatakse lubamatult kergekäeliselt. Nn loudness-race on jällegi omaette teema, aga samas on tõesti raske hakkama saada ilma limiterita, kui eesmärgiks on konkureeriva nivooga sound – nagu ka kompressiooni puhul, ei tohi siin liialdada ning loo dünaamikat heli tugevusele ohvriks tuua. Masteringi olemus on eelkõige helipildi spektraalne korrigeerimine, mitte limiteriga nivoo tõstmine – selleks ei pea omama mingit oskust, vaid ainult limiteri. Mida "kõvem" on lugu, seda rohkem on tegelikult kaotsi läinud väärtuslikku dünaamikat – loo tugevusel pole masteringiga mingit otsest pistmist. Igatahes tasub järgida põhimõtet, et "minu uus lugu" oleks enam-vähem sama tugevusega kui olemasolev samas stiilis heliteos, või pigem veidike vaiksem. On limitere, milles monitooringut tehes saab nivoo automaatselt võrdsena hoida -- see tähendab, et "gaini" juurde keerates säilib kuulatav nivoo samal tasemel - nii on väga hea aru saada, millal heli hakkab "katki" minema.

Bitid

on nüüdismuusikas samuti moodne valdkond. 16 bitti, 24 bitti, 32 bitti või veel rohkem? Sel teemal on kirjutatud lugematul arvul artikleid ja mitte sellest ei taha ma rääkida. Analoogiliselt ime-kompressoritega on tänapäeva pop-muusika standardeid arvestes ka bittide probleem ülevõimendatud. Jah, 24 bitti annab juurde dünaamikat, aga paraku ei kasuta 90% tänapäevasest muusikast enamasti ära ka 16 biti ressurssi. Tõepoolest, 16-bitise algmaterjali töötlusel ning pidevalt ka 16-bitisena salvestamisel vahepealsetel etappidel suureneb digitaalne müra, kuid pole vist võimalik leida DAWi, mis töötleks faile 16 bitise arvutustäpsusega! Julgen väita, et 99,9 % pop-muusika tarbijatest ei tee vahet, kas nö algprodukt on olnud 24 või 16 bitine - see, kas lugu kõlab hästi või halvasti ei oma praktiliselt mingit seost bittidega, pigem vahenditega, millega ja kuidas soundi töödeldi. (isegi 8 bitine lugu saab hästi kõlada, kui dünaamika väkesest ulatusest tingitud sahin välja arvata)

Helipildi nivoo

Seda, kas mastering on teenuste nimekirja ise lipsanud või teadlikult asetatud, reedab enne-pärast soundinäidete olemasolu. Aga ka sellisel juhul on kerge väikest "tillikat" teha. Nimelt masteringi reklaamides kasutatakse tihti – et mitte öelda peaaegu alati – ära aspekti, et vaikne heli tundub tuhmim/halvem kui tugev – seega on "enne" ja "pärast" näited erineva nivooga. Otseselt vale see tegelikult pole, sest tõepoolest mastering tihti tõstab nivood. Adekvaatse võrdluse eelduseks on, et võrreldavad soundid oleks sama nivooga, alles siis saame öelda, kas mastering on kasuks tulnud (või vastupidi). Selleks piisab, kui võrreldavate lugude (ja osade) keskmised nivood (RMS) ühtlustada ja alles siis võrrelda – seda saab lihtsalt teha enamikes vastavates programmides.
Samuti tundub reeglina parem sound see, mis on säravam (sisaldab rohkem kõrgeid sagedusi) – kui minna poodi telekat ostma, siis kindlasti püüab pilku kõige säravama pildiga ekraan. See, kas ta ka tegelikult kvaliteetset pilti näitab, selgub halvemal juhul alles peale ostu ja hoopis teistes tingimustes kui poe neoonvalgustatud saal.

Dithering

on protsess, mille käigus lisatake bitiresolutsiooni vähendamisel juhuslikku müra - see vähendab võimalikke digitaalseid kõrvalnähte. Kuid ka selle protsessi tähtsust on kerge ülehinnata – "dithering" annab kuuldava efekti eelkõige dünaamika vaiksemas otsas – kui terve loo nivoo on enamus ajast ca 80%, siis on väga raske öelda, kas konvertimisel on kasutatud ditheringi või mitte. Sellest võib heal juhul saada aimu, kui tähelepanelikult kuulata fade-out'e. Õnneks küll ei saa "dithering" midagi ära rikkuda. :)

Hardware & software

Ma ei taha teha ühelegi brandile reklaami (vähemalt tasuta :), sest see oleks ääretult subjektiivne ning ei omaks tegelikult mingit konstruktiivset infot. Tehnika ei tee (veel) üksinda midagi (vabandused, ma ei väsi seda kordamast) ning selle küllus ja kättesaadavus on suurem kui kunagi varem. Hea tulemuse võib saavutada igasuguse hea tehnikaga ja hea kõrvapaariga, mis seda tehnikat hästi kuulata oskab. Kvaliteetse masteringi eelduseks on hea kokkumäng, põhitööriistaks on hea ekvalaiser ning oskus seda kasutada, tänapäeval ei pääse ka mööda kompressoritest-limiteridest, kõik muud vidinad võivad õige lähenemise puhul anda huvitavaid efekte ja tulemusi, teisalt on soundi ka hea tehnikaga ära rikkuda väga kerge.

Ja last-but-not-least – sellised klapid / kõlarid, mille helipildiga ollakse täiesti sina peal.